Allveefotograafiast ja uusvaimsusest

Kirjutasin näitusearvustuse, mis ilmus Tartu Postimehes 10.12.2014. Siin kärpimata tekst. 

Allveefotograafiast ja uusvaimsusest

Tänu Kõrgema Kunstikooli fotoosakonna hullumeelse professori imagoga juhataja ja kunstiteoreetiku Peeter Linnapi lummavale sümbioosile sukeldumisharrastusest ja kirest fotograafia vastu on TKK täna üks väheseid kõrgkoole, kus allveefotograafia kuulub uuenduslikku õppekavasse. Maailmas tuntud USA fotograaf Alex Kirkbride käis Linnapi kutsel andmas koolis allveefotograafia kursust ja juunis kaitses Sigrid Kuusk oma diplomitöö just selles žanris. Nüüd ongi Nooruses avatud allveefotode ja aeropiltide näitus "Y- dimensioon", kus kõrvuti esinevad nii tudengid kui selle ala tõsised tegijad.

Kuigi näituse peakiri "Y- dimensioon" tähistab ning autorite töid ühendab formaalne idee- y- mõõde ehk vertikaalsel joonel maapinnast alla või ülespoole liikumine, tegi füüsikaprofessor Jaak Kikas oma Facebooki lehel sõbraliku märkuse, et tema oleks näitust pigem "Z- dimensiooniks" kutsunud (vertikaaltelg kolmemõõtmelises ristkoordinaadistikus).

Olgu ta siis y- või z- dimensioon, see on tõesti kokkuleppe küsimus, aga lummav on see näitus igatahes. Õieti ongi Nooruse galerii muidu suur ja valguseküllane saal moondunud hämaraks akvaariumiks, mille põhjas võib uimase teo kombel vedeledes hulpida mööda Rummu karjääri tontlikku vanglahoonet, kus tudengitega sukeldumas käidigi, uudistada viirastuslikke mustreid aerofotodelt, kauneid veehaldjaid ning Ülar Tiku allveeportreid, mis lisavad muidu tõsimaagilisele näitusele koomilise momendi.

Boonusena on eksponeeritud allveearheoloog Vello Mässi raamatud ning Linnapi poja, 12- aastase Theodor Peeteri arheoloogilised leiud nn looduskaitseprojektist „Asjad veest“, mis pärinevad Pirita jõest.

Näitusega seoses meenus mulle võrdlus hoopis teisest vallast. Mitte et ma suur astroloogiahuviline oleks, aga palju aastaid tagasi seletas üks noormees tähtsa näoga, et, veemärgi- skorpionid on need, kes kompavad järve põhju mööda, õhumärgi- amburid aga püüdlevad kõrgustesse ning seetõttu erinevad nad teineteisest. Praegu, selle näituse sees olles- sic!- sees, ning paralleelselt allveekunsti ning lennukilt pildistatud merepõhjadena mõjuvaid metsi ja maastike vaadeldes näen, et mainitud võrdlusel pole kandepinda, tasand on sisuliselt sama.  Nii taevas kui veepõhjas on tegemist samasuguse uneleva lennuga maapinnast mõnevõrra astraalsemale visuaalelamusele ja tunnetustasandile. Müstilisust lisab näitusele Alvin Raadi pala „Aero“ mille „sfääride muusika“ kõlab ühtaegu veealuse mulinana, ning fakt, et ühtegi reaalset pilti seinale riputatud ei ole, ainult helendavad projektsioonid seintel.

Taju- ning minapildi- moonetega tegeleb ka galerii keldrikorrusele riputatud fototudengite ja vilistlaste näitus „Illusioon“. New Age´i uus laine on haaranud paljusid noori ja jõudnud ka fotokunsti. See võiks olla neid noori kunstnikke ühendav joon ja niisugune „positiivsuse programm“ kunstis on igati sümpaatne ja tervitatav. „Ugri-mugri salapära“, huvi meditatsiooni, jooga ja šamanismi vastu- see kõik lööb erksalt välja eriti Ruudu Rahumaru töödes. Peeter Lauritsa mõjud on tuntavad siin ja seal. Omamütoloogiatega tegeleb ka Marge Nelk, tema fotomanipulatsioonides lokkab lisaks ägedat steampunki ja teos „Kadunud maailmad II“ näib hommage´i na A. Amenábari õudusdraamale „Teised“ Nicole Kidmaniga peaosas.

Populaarne võte on bilateraalse sümmeetria kasutamine. Kleepides foto iseenda peegelpildiga kokku, tekib keskmesse hingestatud haraline olend või midagi veelgi hämmastavamat. Seda on allveefoto näitusel kasutanud Maari Soekov.

„Y- dimensioon“ ja „Illusioon“ moodustavad terviku, eeskätt läbi üldise atmosfääri, mis mõjubki meditatiivselt. Väga tubli töö fotoosakonna poolt, soovitan seda kindlasti kogeda.

Kristina Viin

26.11.2014

Puuinimene

Olin vahepeal haige ja Jaanika Kolk asendas mind mõne päeva galeriis. Tema nõusolekul kopeerin siia Jaanika postituse Facebookist.

Jaanika Kolk

September 4

Olen täna asendusgalerist Nooruse galeriis ja leidsin hetkel üleval olevast näitusest "Kuulsuste allee" minu maailma peegeldava kunstniku maalid. Tegemist on Mart Ranna maalidega, millede üldnimetajaks on "Puuinimene" ja ta seletab oma töid järgmiselt: "Läbi puu ja inimese ühendamise püüan edasi anda oma nägemust inimeseks olemisest".

Ja ma kirjutasin just mõned päevad tagasi sellise loo:

Tahaks kirjutada, et käisin Soome targa juures nõu küsimas, aga tegelikult oli see meie oma Eestimaa metsas elav reikimeister, kes soovitas, et kui ma metsa ja üldse puid nii väga armastan – isegi rohkem kui inimesi, isegi nii väga, et mul endal on raske inimene olla, igatsedes rohkem rahu ja puhast energiat kiirgav puu olla – et ma võtaksin siis inimesi kui puid ja metsa. Olin selle soovituse mõneks ajaks ära unustanud, igatsenud endiselt ainult metsa järele ja nutnud oma inimeseks olemise rasket saatust.

Aga kuidas võtta inimesi kui puid? Kuidas õppida usaldama ja armastama inimesi, neid keerulisi kahepalgelisi muutlikke olendeid, kelles on nii paljusid vastuolusid? Kuidas nad selles segaduses üldse ellu suudavad jääda?

Mingil kummalisel põhjusel ei ole ma saanud minna maale elama. Minu elukaaslased on linnaeluga väga seotud olnud. Üks neist on üks maailma juhtivaid innovatsiooni ja tehnoloogia arendajaid, teine juhib teadust ja korporatsioone ja muid inimasutusi, kolmas on aga tõeline meremees, kes kardab metsasid. Vahepeal olen ma üksi üritanud jõuga kuhugi maale minna, aga sealt jälle teisipidi tagasi pidanud tulema.

Kas ma ei saagi metsa elama, kuni õpin inimesi võtma kui puid ja metsa, kuni suudan neid armastada samasuguse siiruse ja aukartusega nagu puid?

Inimesed nagu puud... Inimestes on puule omaseid omadusi: ka inimesed sirguvad ja püüdlevad valguse poole. Nad on sitked ja elujõulised...

Aitäh kunstnikule, kes oma maalidega minu maailma puudutas.

Tartu Kunstikooli 1984. a vilistlaste näitus „Kuulsuste allee" ja Nadežda Tšernobai isikunäitus „Altarid. Vol. 2"

Tartu Kunstikooli 1984. a vilistlaste näitus „Kuulsuste allee"
Nadežda Tšernobai isikunäitus „Altarid. Vol. 2"
29.08-13.09
Galeriis Noorus

Reedel, 29. augustil avatakse Tartu Kõrgema Kunstikooli galeriis Noorus kaks uut näitust. Galerii suures saalis avatava näitusega „Kuulsuste allee" tähistavad kunstnikud 30 aasta möödumist Tartu Kunstikooli lõpetamisest. 1984. aastal lõpetanute ühisnäitust kureerivad Jaanus Eensalu ja Epp Margna.
Galerii keldris on võimalik näha Nadežda Tšernobai isikunäitust „Altarid. Vol. 2". Nadežda Tšernobai ütleb näitust tutvustades lihtsalt, et kunst räägib iseenda eest.

KUULSUSTE ALLEE / WALK OF FAME
30 aastat tagasi lõpetas Tartu Kunstikooli üks omapärane kunstnike kooslus, KUULSAD ALLEEL, kes on tänaseni püsinud kunstimaastikul ning rikastanud kunstikultuuri.
Nimi „KUULSAD ALLEEL“ ei jäta just palju ruumi nõrgale enesehinnangule või vähesele ambitsioonikusele. Värskete lõpetajate „sünnipärase eelisõigusega“ omasid kõik neist lennukaid visioone oma tulevikust tunnustatud kunstnikena.
Kas ja kui palju on 30 aastaga arusaamad ja hinnangud muutunud? Kuidas on kiiresti teisenevas reaalsuses vastu pidanud ideaalid, pühendumus, loomevärskus? Kuivõrd on ümber kujunenud loome vormilised võimalused ja kuivõrd on toonased lõpetajad sellega haakunud või uute tehniliste võimalustega kaasa läinud? Kuidas on leitud oma koht, oma tee? Kas tõelised kunstnikud peavad elama külmas ja näljas? Kas me sellist tulevikku ootasimegi? Kas me oleme kuulsad?
Küsimuste jada, mis selle näituse kontseptsiooni selgroo moodustavad, võib pikemalt jätkata. Näitusega püütakse neile küsimustele ka vastata.
Ekspositsioon kujutab endast nii loomingut kui elu põimivat kollaaži, pilti, kuhu on pikitud muutunud arusaamu, kunstnikuks olemise erinevaid tahke ja suures annuses koostegemise soojust.
Näitus toob kokku enam kui kolmekümne autori teosed erinevatest valdkondadest (graafika, maal, skulptuur, keraamika, tekstiil, metall, nahk, puit, disain, mood, film jne).
Paljud näitusel osalejad on seotud Tartu Kõrgema Kunstikooliga – meistrina, õppejõuna, osakonnajuhatajana, lõputöö juhendajana, lõputööde komisjoni liikmena, õppivate tudengite emade, isadena jne.

Vaatamisrõõmu jagub kõigile!

Mardika laul

Pühapäeval, 10. augustil toimus Nooruse keldris Mart Alaru ilukirjanduslike tekstide- juttude avalik esmaettekanne. Aleksander Sprohgis tegi lummavaid visuaale ja sekka sulandus kauneid palu.

Istuda pimeduse eetris. Hingata abstraktsioonide udu. Rüübata tekstide teed.

Et seda kõike teha, toimub ühel päeval Nooruse galeriis näitus, kus tekstid sisenevad su ajju, ilma et neid isegi vaatama peaks. Umbes nagu lähed kinno, aga filmi asemel saad hoopis raamatu, mis ilmub häälena pimedusest. Nõnda kanduvad ette mõned tekstid - koos muusikalise taustaga - et viia sind rändama su enda tähelepanu auru jõul.

Avastada end muutumas läbipaistvaks; kahtlemas oma olemasolus, et seda vaid tõestada. Olla ärkvel vaid selleks, et saada materjali unenägude jaoks.

Tekstid - Mart Alaru, Visuaalid - Aleksander Sprohgis

Mardi mõtisklused olid lummavad, nagu ka Aleksandri visuaalid. Üritus oli näitleja ja sõbra Peeter Piiri abiga hästi ette valmistatud, publikut oli palju.

Janis Alveri fotod. 

Mart Alaru esitamas oma tekste

Noor kirjanik istumas Paul Saare pahuga toolis. Või troonis?

Lõputants https://www.youtube.com/watch?v=IyCRJmerW1Q

Mattil oli täna hea päev. Ajasime pikalt juttu, ta sai mitmeid uusi ideid, asju (mu luulekogu, veel üks raamat, Müürileht) ning Mari Nõmmela ja Remo Savisaare telefoninumbri. Kummaltki kavatseb töö soetada.

Aga ka Jaan Lüsi istus täna siin ja pajatas järjekordselt, kuidas ta kunagi pommipanija oli, st kaevanduses lõhkaja. Tema filosoofiline repetuaar on iga kord üks ja sama. Mul on tema konksuga küsimuste vastused juba ammu selged, nii et mul oli tunne, et ma istusin ise pommi otsas siin hetk tagasi ega jaksanud ära oodata, millal ta minema läheb. 

Palavus, kirsid, jäätis

Galerii on suvepuhkuselt tagasi. Peale Mari Nõmmela kureeritud 69. aastal Tartu Kunstikooli lõpetanud veteranide retrospektiivnäituse "Meie lugu" on siin metsik palavus. Sees lämbemgi kui väljas, ventilaatoritest pole abi. Mõte ei liigu ja midagi ei jaksa teha, lohutab ainult teadmine, et õhtuti saab ujumas käia. Istusin mõnda aega Paul Saare kuninglikus pakkudest toolis ja lugesin "Kuningaonni kuningat", mis ometi nii poeetiline ja kaugeisse laantesse äravedav on, aga ei, 4-5 lehte ja mõte kukub ära. Kuumus ja raskus.

Täna lendas üks tuvi sisse, muidugi kohe nokaga vastu akent, ehmatusest sittus aknalauale ja siis peksles edasi. Inimesed tulid väljast vaatama. Leidsin tagantruumist ühe ülejäänud riba katteriidest, millega maikuus pinkide polstreid kinni klammerdasime. Sain ta kenasti rõiva sisse ja viisin õue. Lind lendas minema.

Teel koju hakkas mu laps Rüütli tänava jäätiselettide juures jäätist nõudma. Peatasin ratta, hea küll, tahtsin kontrollida, kas mul selleks üldse sularaha on. Polnud. Kohe hõikas mind üks silma järgi 80-aastane härra:"Näe, osta lapsele jäätist!" Läksin ligi, mees istus lauas, samuti vahvlijäätis käes, vuntsid koorega paksult koos. Ja naeratas sõbralikult. Võtsin 2 eurose mündi vastu ja ostsin lapsele ning endale kummalegi jäätise. Vanamees kustus enda juurde istuma. Ajasime juttu. Või õigemini- tema rääkis. Sest ühtegi minu küsimust ta ei paistnud kuulvat, kuigi püüdsin üsna valju häält teha. Ta jutustas, et on siin linnas sündinud ja üles kasvanud, Rüütli tänaval elanud ning aastaid seda tänavat pühkinud. Siis näitas ta bussipiletit, et hakkab peagi Otepääle sõitma, sest elab seal. Ning oktoobris plaanib lennata Austraaliasse, kus elavad tema tütar ja õed. Naine on ammu surnud. Onu laotas ette oma Austraalia lennupiletid ning perefotod ühest ümbrikust, kus kõik inimesed mulle üksipulgi ära seletas. Vaatasin teda, tal olid härdad silmad, aga kergelt riukalik naeratus ning värisevad käed. Käevarred olid vanu lõikumisarme paksult täis. Ehmusin veidi, seni teadsin ainult, et noored 17- aastased tüdrukud (mina kaasa arvatud) suures armu- ja maailmavalus teevad niisuguseid tempe, aga näed, mehed ka. Kui minema hakkasime, teatas ta mulle väga veenval ja lustlikul toonil, et me näeme veel, kindlasti näeme veel. Korraks peatas ta mind veel, "oota, kas sul on pluus tagurpidi seljas?", vastasin, et, ei, see ongi selline moodne päältpoolt- traageldus.

Vanadel ja väga vanadel meestel minuga ikka mingi semm on. Üks reibas ja natuke ummamuudu tüüp J. J.  käib mul tihti galeriis, alati on ülimas vaimustuses ning alati on tal mulle midagi kinkida ja seletada. Ükskord tõi ta kimbu pajuoksi, siis vedas luuleraamatuid, mida kindlasti lugema pidin ning arvamust avaldama, siis ühe Wiiralti graafiliste lehtede vihiku, kahel korral on ta palunud mul ühte ja sama J. Tätte mõtisklust lugeda.  Viimane kord tassis ta galeriisse värvilise kirsside pildi, mis kenasti raami vahele pistetud, ja seletas juurde: "Näe, see on kirsisort Kristiina! Nagu sinagi! Noh, mitte küll ühe i-ga, aga see pole tähtis! Minu isa aretas selle," ning tõstis näpu "oota!"
J. jooksis välja ja minuti pärast oli ta tagasi, tõi mulle kõrvalt Uuskasutuskeskusest sordiaretusraamatu või millegi säärase, lõi selle keskelt lahti ja seal see oligi- täpselt seesama pilt kirssidest, mis minu käes pildiraamiski, all tekst kirss "Kristiina".

Õieti ei osanud ma seda kirsipilti tükk aega kuskile paigutada. Paari päeva eest vaatasin, et hea küll, kööki, peegli kõrvale ühe puuliistu peale käib küll. Neid asju muudkui koguneb ja mure ning naljaga pooleks mõtlen, et peaks näituse tegema galeristile kingitud asjadest. Ilusad pimeda poisi J. D. kingitud Rumeenia viinatopsid ootavad samuti hetke, mil sinna põhjust midagi valada on. Ahjaa. Lubasin sellele pimedale poisile ükskord näitusetöid näidata. Näidata, just, ümberjutustuse- lahtimõtestamise teel.

Helgus-heldus

Asjatasin täna arvutis, õppisin, kuidas Webdesktopis orienteeruda ja TKK galerii lehele pilte, pressiteateid ja muud säärast lisada, joonistasin, mõtlesin headuse peale.
Ükskord rääkis ema mulle, et peaksin rohkem isetuid tegusid tegema, et elus paremini läheks. Lihtsalt niisama inimesi aitama. Ta ütles, et ma püüan küll olla hea, aga alati mängib ego selles oma rolli. Tehes asju, tahtvat ma tema sõnutsi ikka midagi vastu saada, tunnustust, au, kuulsust, rahulolu enesega - mida iganes. Kuigi ma seda enesele ehk ei tunnista või teadvusta.

Kuninglik heldus on see, kui antakse niisama, siiralt, südamest, kui antakse rohkem kui endal vaja on, kui antakse ära kahetsuseta see, mida endalgi tarvis on. Sellest räägivad vist kõik õpetused. Karmaringluses tuleb tagasi samaväärne, mis ise teinud oled. Kasvab see, mida toidad. Kuna suhted aja jooksul muutuvad, tasub iga inimest kohelda kalli sõbrana, nii rääkis Buddha. "Teistele hea tegemine on väga egoistlik tegevus," muheles hiljuti mu sõber Rait. Temal pole kunagi probleeme kellegi abistamisega. Imetlen inimesi, kes jätavad omad tegemised ja lihtsalt abistavad teisi, ilma virila varjundita näol.

Lõputööde näitusel käis üks kaunis naine jalutu ratastoolis mehega. Kaunis mitte ainult seetõttu, et ta oli füüsiliselt kaunis naine, ta kiirgas. Kiirgas erilist puhtust ja helgust, soojust. Ka mehe nägu kiirgas, suu naeris, silmad särasid. Tõtt-öelda ma pole ammu nii heas tujus inimesi näinud. Võib-olla olid nad armunud. Nende suhtlusviis oli täis itsitamist, flirti, püüdu vaimukusele, austust. Võib-olla olid nad lihtsalt head sõbrad.
Millegipärast ei saanud ma öelda naisele, et keldrikorrusel on ka väga head tööd, Maria Evestuse pentaptühhon, Marge Nelgi pseudoteadlased, mütobioloogia, Heiki Arge ruum, ja veel häid lõputöid. Ma ei saanud ju sekkuda, kuigi ehk oleks võinud- tõsta ratastoolis mees kahe naise vahel trepist alla keldrisse ja seejärel üles tagasi. See tundus tobe. No kuidas. Mismoodi. Kuidas saada ratastoolis mees Nooruse galerii keldrisse?

Oleksin võinud vähemalt juttugi teha sellest alumise korruse näitusest. Ma ei tea, miks ma ei teinud. Sildid viitavad isegi, et all on ka. Ma ei tihanud, ei osanud. Ei julgenud. Ei julgenud sekkuda nende heasse olemisse teineteise ja näitusega. Kui nad naeratades väljusid, tundus, et nad jäid suure saali näitusega niigi rahule.
Oskasid jääda.

Maria Evestus "Ühendatud paneelidel segatehnikas pentaptühhon"

Vahemärkuseks, Nooruse galerii näitusetegevuse kohta saab jooksvalt infot Facebook´i lehelt
https://www.facebook.com/GaleriiNoorus

ja Tartu Kõrgema Kunstikooli kodulehelt

http://www.artcol.ee/galeriinoorus

Koledad modellid

Kummaline. Et ikka täiesti ajast ja arust seisukohtadega tulevad inimesed lagedale. Ei taha kindlasti kellegi üle pahatahtlikult irvitada, aga nii mõnigi juhtum on teinekord on nii naljakas,värvikas või suisa ahastamapanev... sedapuhku.

Nooruse galeriis on viimaseid päevi avatud joonistuste näitus, mis hõlmab endas nii tudengite ja vilistlaste koolitöid kui õppejõudude käeharjutusi. Klassikalised (et mitte öelda päris- akadeemilised) joonistused kipskätest- jalgadest, figuurid aktimodellide järgi, vabamas vormis fantaasiapildid, abstraheeritud figuuridega kompositsioonid.

Eile aga teatas üks vana tädi läbi vastikuse ja imestuse, et kuidas saab ja võib nii olla, et modellideks tulevad inimesed, kes on paksud, vanad või muidu koledad.  Olevat lausa jälk on neid joonistustelt vaadata. Ta ei mõistnud, mispärast niisuguseid modellideks võetakse (kas kool otsib modellid või tullakse ise endid pakkuma?) ning kuidas nad üldse julgevad, see tähendab, söandavad oma alasti lodevat ihu eksponeerida.
Näikse, et mõni inimene elab ikka veel oma esteetilise ideaali järgi klassitsismis, kus kõik, mida võis üldse kujutada, oli rangelt reglementeeritud, kehad kaunid ja heas vormis, poosid kindlad, näod mitte üleliia emotsionaalsed, kõik antiigi-eeskuju järgi. Aga kui inimene pole kuulnud ei kunstiajaloost ega ilmselt üldse millestki, siis ei jää muud üle kui lihtsalt ebalevalt kaasa noogutada ja imestada nähtuse üle.

Mul pole kunagi tulnud pähe isegi mõttehelki, et mõni pilt või  akt võiks olla kole, kuna modell on paks või vana. Ei oska niimoodi vaadata. Mida lopsakamad või iseloomulikumad vormid, mida kortsulisem nägu, seda huvitavam ja keerukam on kunstnikul modelli paberile jäädvustada.

Maailm on ikka seinast seina. Kunstikoolides vaieldakse praegu selle üle, kas ja kui palju neil päevil üldse enam joonistamistunde vaja on, (näiteks fototudengid saavad joonistamist minimaalselt), mõni tark aga tuleb ja teatab, et kujutada tohiks ainult klantsajakirjadelt nähtut. Sest näiteks sotsialistlikus realismis ja ilmselt ka reaalsuses olid kõik inimesed ilusad ja head. Aga noh, eks käis Svetlana Ivnitskajagi Europarlamendi valimistel ära ja nõnda edasi...

Üks mees arvas, et Tartu noore kunsti oksjoni töid võib leida Noorusest. Teatasin, et need tööd on Loomemajanduskeskuses. Siis ta vaatas praegu avatud TKK joonistuste näitusel uurivalt ringi ning teatas: "Päris palju rippuvaid munandeid on teil siin, " ning täheldas veel: "suguelundid on kõik viimasel ajal väga hoolikalt välja joonistatud. Ma mõtlen, et just meessuguorganid, mitte naiste omad."
"Hmm... ma ei oska selle peale midagi kosta..." kehitasin õlgu.

Meestearst ja kunstikoguja M. Punab käis ka paari päeva eest ja oli rahul.

Nadežda Tšernobai

Pritsijad

Täna on Nooruse galeriis viimast päeva avatud TKK tekstiiliosakonna 20. juubeli auks korraldatud näitus ning Kristina Paju ja Eva Jakovetsi kureeritud "Luunja protsess".  Keset saali kõrgub hiiglaslik labürint-kasvuhoone, mille sees eksponaatide vahel kasvavad kiudkanepi taimed, porrulauk, basiilik. Aknalaudadel rukkola, salat, kress, mida siin igapäevaselt kastnud olen.

Läksin just tualetti sõpradele Joannale ja Peetrile kohvi tegemiseks tasse pesema kui sealt väljus üks naisterahvas, hüüdes: "Ma tänan teid, ma tänan teid!" Mõne aja pärast asus ta minu laua juurde ja hakkas segaselt uurima: "Kus teil siin need pritsijad on?" "Mis pritsijad? Mida te täpsemalt silmas peate?" me ei saanud aru. Siis ta püüdis seletada, et teate, noh, need, kes pritsivad seintele värvi, ühel näitusel siin oli... "Aa, sa mõtled grafiteid, tänavakunstnikke, need, kes stenclit teevad?" "Nojaa, vot mina tahan endale ka, ma tean, et see on ebaseaduslik, aga mulle meeldib! Kas te saate kellegi minu maja juurde kutsuda? Ma elan Ülejõel, Uus ... A, seal on need koledad paneelmajad, mulle väga meeldiks kui keegi teeks mulle ka salaja postkastile midagi. Ma tahan sinist kassi! Mulle meeldiks kui kõik oleks täis maalitud!" Siis ta seletas veel pikalt ja põhjalikult, kuidas talle tänavakunst meeldib, sinna sekka hakkas rääkima mingitest lipsudega mustades ülikonnas õpilastest, kes tema maja juures suitsu tegemas käisid, mille peale tema oli kohe hirmuga mõelnud, et tema laps on kindlasti ära surnud, aga siis oli aru saanud, et need olid kõigest slaavi gümnaasiumi poisid ja nad käisid seal suitsetamas kindlasti hoopis seetõttu, et neile meeldib niiväga tema majaesine uus tee. Nimelt isa oli teedeehitaja. Ühesõnaga, jutt läks aina segasemaks. Vahel ma mõtlen, et minul on midagi viga, et ma ei suuda kõikide inimeste juttu järgida ja kusagil kaoks nagu järg käest ära, selle juhtumi puhul jõudis kohale, et too naisterahvas on ju nupust nikastunud. Väheke. Peeter ütles hiljem, et see inimene oli täpselt nagu absurditegelane mõnest Bulgakovi loost,  sellised kohe oskavad juhtme kokku ajada. Peeter soovitas edaspidiseks diktofoni laua alla kleepida.

Lubasin daamile, et kindlasti annan tema sõnumi tänavakunstnikele edasi, võtsin temalt kontaktid. Ja rääkisin, et Tartus on tänavakunst praegu väga tolereeritud ja au sees, see on popiks saanud. Naine ei saanud ega saanud minema, seletas enesekindla juubeldava vaimustusega veel ühest ja teisest ning pani mulle südamele: "Kutsuge kindlasti! Ma olen nõus maksma! Aga ma ei tea, mis see mulle kõik maksma läheb! Mul elas kõrval üks kunstikriitik, kellega tekkis tüli ja siis ma arvasin, et ta nagunii pritsib mul kõik postkasti täis, niimoodi, et lehed saavad ka värviseks, aga näed, ei pritsinudki, ma nii lootsin! Jah, kutsuge kindlasti! Las tulevad salaja! Las tulevad kogemata!"

Teatasin Facebookis, et inimesed, tulge võtke omale kiudkanepi ja maitsetaimi. Keegi seal ei reageerinud. Mõned huvilised siiski võtsid omale taimi. Nt T. Liivamägi sai omale kotitäie kraami, ta arvas minu mure peale fb- teemal, et inimesed ei pane tihti lihtsalt seda, mida nad loevad, kokku reaalse eluga.

Triinu Pungits 

Täna on hall ja sombune laupäev. Õuest tungib ruumi möödakihutavate autode ühtlane lirtsuv müra. Prožektorid pinisevad täna eriti kurjalt. Pea on natuke uimane ja kõht tühi, ei jõudnud hommikul süüa. Unistan, et mu sõbranna ärkaks, mu sõnumit loeks ja midagi süüa tooks. Üks sõdurimundris noormees istub siin juba teist tundi, (näedsa, polnud see Beier midagi nii üliharuldane nähtus!) ilmselt mitte ainult kunstihuvist, küllap teeb aega parajaks, loeb hetkel TKK toimetiste sarja lõputööde 2010. aasta kogumikku, viitasin, et seal on ka minu installatsioon sees ja tema asus kohe uurima.

Inimesi käib, kogu aeg, ka laupäeval. Eile oli mu hea sõbra tai chi õpetaja ja massööri U. Lesta juubel, kust oli nii kahju normaalsel ajal lahkuda, mängiti jaapani flööti sakuhachit, mis on mu lemmikpill; tablade mängimise ja tutvustamise ajal pidin kahjuks lahkuma; koreograaf Maare etendas lõuna- india traditsioonilist tantsu, olin mõlemist vaimustustuses, kõigepealt kutsusin flöödimängija Rolandi oma vastilmuva luulekogu esitlusele taustaks, ent kui ilmus see graatsiline jalakõlinatega daam, toimus äratundmine, et ta esindab ju täpselt seda, millest on on mingis mõttes tulnud ka mu luulekogu pealkiri- "Nõtkel elevandisammul" (mis tuli ühest mu tekstist, mis algas: "Oh sa püha lehm, kes sa kõnnid nõtkel elevandisammul! Meile oleks see solvang, aga Indias on see suurim kompliment"), tormasin ka tema juurde, et kas ta oleks nõus mu esitlusel tantsima, mõlemad olid nõus. Nüüd ma ei teagi, mis saab. Või kuidas seda teha. Ja pelgan üleüldse üritusi, kus ise esinema pean.
Peale Lesta juubeli oli eile ka Sõpruse Puiestee kontsert Genklubis, ka sellest pidin loobuma, sest laupäevane töökohustus tahab harjumist ja ma poleks suutnud õigel ajal ärgata. Võiks ju arvata, et kes see ikka laupäeval, vähemalt päeva esimeses pooles näitusi külastab, kõik magavad, aga ei, nii kui üks läheb, teine tuleb, enamasti kõmbib keegi mööda saali.

Sõjaväelasest noormees tuli oma punase tellisega tagasi, pani selle lauale ja teatas, et ikka väga väärt kogumik. Ning et võib-olla prooviks isegi kunsti õppima tulla. Kuigi suur osa tudengite töödest jäävad talle mõistmatuks.

Meel vajub kuhugi ära...

Jevgeni Zolotko "Leigus" (fotod: J.Z)

Tere!

Mina olen Kristina ja märtsi keskpaigast- aprilli algusest asusin tööle TKK Nooruse galeriisse galeristi ametikohale. Kuna igasuguse näitusetegevuse korraldamise ja muu asjaajamise kõrvalt on minu tööülesandeks teisipäevast laupäevani siin iga päev reaalselt kohal istuda ja ülespanekuid valvata, jääb aega ka iseendale, joonistamiseks- kirjutamiseks, internetis sobramiseks... Et oma päev sisukalt kujundada, tuli mõte võtta ette väike loominguline projekt, mille nimeks võiks olla "Galeristi tööpäev". Mõtlesin, et joonistaks iga päev ühe pildi. Rääkisin sellest ideest muuhulgas naljatades I. Grigorile ja tema vastas kohe vaimustusega, et ohh, tee blogi. Eriti seetõttu, et hetk tagasi olin talle jutustanud, missuguseid huvitavaid või naljakaid, täiesti erinevaid näitusekülastajaid siin käib; iga päev on siin ise nägu, ikka juhtub midagi, mis väärib kirjapanemist. Ja muide, mitte ainult külastajad ei vaatle taieseid, vaid ka nemad ise on juhtumisi minu lõbusa ja siiralt uudishimuliku pilgu all.
Niisiis, tagasivaatavalt kirjutan siia paar eredamat muljet oma esimestest päevadest siin kunstisaalis.11ndast 29. märtsini oli Nooruses avatud Tartu Kõrgema Kunstikooli seitsme osakonna erinevaid tegevusvaldkondi kajastav näitus "Essents". Tõesti hea ja mitmekülgne ülevaatlik näitus. Üldiselt vaatavad inimesed näitused suhteliselt kiiresti läbi, videode- animatsioonidega paljud ei hakkagi ennast vaevama, eriti eakamad kipuvad olema oma maitse-eelistustes pigem konservatiivsed.

22. märtsil külastas näitust paljude noorte poolt kiidetud kunstiajaloo õpetaja ja luuletaja Priidu Beier. Siis ma veel ametlikult tööl ei olnud asendasin mõned päevad eelmist galeristi. Kohe panin tähele midagi eriskummalist. Õieti mitte kohe, vaid siis, kui Beier juba kaks- kolm tundi siin oli olnud. Vahepeal kiikasin, et kas läks ära, aga ei. Mõni ongi nii põhjalik ja pühendunud kunstihuviline. Põhiliselt huvitus ta videost ja animatsioonist, mulle tundub, et need said kõik üksipulgi läbi vaadatud. Enne lahkumist ta jagas veel ukse juures vuristades ja samal ajal hajameelselt eemale vaadates kiidusõnu, millest ma midagi aru ei saanud ning kirjutas imepisikeselt külalisteraamatusse, kust ma samuti suurt välja lugeda ei osanud. Kuid see polnud kõik. Järgmisel päeval oli ta oma õpilastegrupiga tagasi ning pidas neile asjaliku loengu kunstist, antud näituse töödest ja TKK-s õppimise võimalustest.

Teistmoodi, vastandina Beierile ilmus eile galeriisse üks noor mustade silmadega, vististi hispaanlasest noormees (ta tuli kaasa oma tüdruksõbraga, kes suundus kohe eemale pilte vaatama), asutas end otse minu vastu tumbale istuma, vaatas mulle tõsise tülpinud ilmega otsa ja teatas inglise keeles: "I don´t like art." "Mis sulle siis meeldib?" küsisin. "Sports and things like that." Ta põhimõtteliselt ei tõstnud oma pilkugi seintele, vaid põrnitses kannatamatult oma kaaslast oodates mind ja põrandat. Jutujätkuks ta küsis veel, et kaua siin näitused tavaliselt üleval on. Vastasin, et oma kaks nädalat, aga igal aastal mai lõpus- juuni alguses pannakse üles tudengite lõputööde näitus, mis kestab oma poolteist kuud. Ok, ja kui ta varsti pärast seda tüdruku kannul end minema asutas, teatas ta: "I won´t be here in May"

Täna rohkem ei jaksa, on olnud pikk ja töine päev. Edasi toimetan homme.