Tere!

Mina olen Kristina ja märtsi keskpaigast- aprilli algusest asusin tööle TKK Nooruse galeriisse galeristi ametikohale. Kuna igasuguse näitusetegevuse korraldamise ja muu asjaajamise kõrvalt on minu tööülesandeks teisipäevast laupäevani siin iga päev reaalselt kohal istuda ja ülespanekuid valvata, jääb aega ka iseendale, joonistamiseks- kirjutamiseks, internetis sobramiseks... Et oma päev sisukalt kujundada, tuli mõte võtta ette väike loominguline projekt, mille nimeks võiks olla "Galeristi tööpäev". Mõtlesin, et joonistaks iga päev ühe pildi. Rääkisin sellest ideest muuhulgas naljatades I. Grigorile ja tema vastas kohe vaimustusega, et ohh, tee blogi. Eriti seetõttu, et hetk tagasi olin talle jutustanud, missuguseid huvitavaid või naljakaid, täiesti erinevaid näitusekülastajaid siin käib; iga päev on siin ise nägu, ikka juhtub midagi, mis väärib kirjapanemist. Ja muide, mitte ainult külastajad ei vaatle taieseid, vaid ka nemad ise on juhtumisi minu lõbusa ja siiralt uudishimuliku pilgu all.
Niisiis, tagasivaatavalt kirjutan siia paar eredamat muljet oma esimestest päevadest siin kunstisaalis.11ndast 29. märtsini oli Nooruses avatud Tartu Kõrgema Kunstikooli seitsme osakonna erinevaid tegevusvaldkondi kajastav näitus "Essents". Tõesti hea ja mitmekülgne ülevaatlik näitus. Üldiselt vaatavad inimesed näitused suhteliselt kiiresti läbi, videode- animatsioonidega paljud ei hakkagi ennast vaevama, eriti eakamad kipuvad olema oma maitse-eelistustes pigem konservatiivsed.

22. märtsil külastas näitust paljude noorte poolt kiidetud kunstiajaloo õpetaja ja luuletaja Priidu Beier. Siis ma veel ametlikult tööl ei olnud asendasin mõned päevad eelmist galeristi. Kohe panin tähele midagi eriskummalist. Õieti mitte kohe, vaid siis, kui Beier juba kaks- kolm tundi siin oli olnud. Vahepeal kiikasin, et kas läks ära, aga ei. Mõni ongi nii põhjalik ja pühendunud kunstihuviline. Põhiliselt huvitus ta videost ja animatsioonist, mulle tundub, et need said kõik üksipulgi läbi vaadatud. Enne lahkumist ta jagas veel ukse juures vuristades ja samal ajal hajameelselt eemale vaadates kiidusõnu, millest ma midagi aru ei saanud ning kirjutas imepisikeselt külalisteraamatusse, kust ma samuti suurt välja lugeda ei osanud. Kuid see polnud kõik. Järgmisel päeval oli ta oma õpilastegrupiga tagasi ning pidas neile asjaliku loengu kunstist, antud näituse töödest ja TKK-s õppimise võimalustest.

Teistmoodi, vastandina Beierile ilmus eile galeriisse üks noor mustade silmadega, vististi hispaanlasest noormees (ta tuli kaasa oma tüdruksõbraga, kes suundus kohe eemale pilte vaatama), asutas end otse minu vastu tumbale istuma, vaatas mulle tõsise tülpinud ilmega otsa ja teatas inglise keeles: "I don´t like art." "Mis sulle siis meeldib?" küsisin. "Sports and things like that." Ta põhimõtteliselt ei tõstnud oma pilkugi seintele, vaid põrnitses kannatamatult oma kaaslast oodates mind ja põrandat. Jutujätkuks ta küsis veel, et kaua siin näitused tavaliselt üleval on. Vastasin, et oma kaks nädalat, aga igal aastal mai lõpus- juuni alguses pannakse üles tudengite lõputööde näitus, mis kestab oma poolteist kuud. Ok, ja kui ta varsti pärast seda tüdruku kannul end minema asutas, teatas ta: "I won´t be here in May"

Täna rohkem ei jaksa, on olnud pikk ja töine päev. Edasi toimetan homme.