Saturday, April 12, 2014

Täna on hall ja sombune laupäev. Õuest tungib ruumi möödakihutavate autode ühtlane lirtsuv müra. Prožektorid pinisevad täna eriti kurjalt. Pea on natuke uimane ja kõht tühi, ei jõudnud hommikul süüa. Unistan, et mu sõbranna ärkaks, mu sõnumit loeks ja midagi süüa tooks. Üks sõdurimundris noormees istub siin juba teist tundi, (näedsa, polnud see Beier midagi nii üliharuldane nähtus!) ilmselt mitte ainult kunstihuvist, küllap teeb aega parajaks, loeb hetkel TKK toimetiste sarja lõputööde 2010. aasta kogumikku, viitasin, et seal on ka minu installatsioon sees ja tema asus kohe uurima.

Inimesi käib, kogu aeg, ka laupäeval. Eile oli mu hea sõbra tai chi õpetaja ja massööri U. Lesta juubel, kust oli nii kahju normaalsel ajal lahkuda, mängiti jaapani flööti sakuhachit, mis on mu lemmikpill; tablade mängimise ja tutvustamise ajal pidin kahjuks lahkuma; koreograaf Maare etendas lõuna- india traditsioonilist tantsu, olin mõlemist vaimustustuses, kõigepealt kutsusin flöödimängija Rolandi oma vastilmuva luulekogu esitlusele taustaks, ent kui ilmus see graatsiline jalakõlinatega daam, toimus äratundmine, et ta esindab ju täpselt seda, millest on on mingis mõttes tulnud ka mu luulekogu pealkiri- "Nõtkel elevandisammul" (mis tuli ühest mu tekstist, mis algas: "Oh sa püha lehm, kes sa kõnnid nõtkel elevandisammul! Meile oleks see solvang, aga Indias on see suurim kompliment"), tormasin ka tema juurde, et kas ta oleks nõus mu esitlusel tantsima, mõlemad olid nõus. Nüüd ma ei teagi, mis saab. Või kuidas seda teha. Ja pelgan üleüldse üritusi, kus ise esinema pean.
Peale Lesta juubeli oli eile ka Sõpruse Puiestee kontsert Genklubis, ka sellest pidin loobuma, sest laupäevane töökohustus tahab harjumist ja ma poleks suutnud õigel ajal ärgata. Võiks ju arvata, et kes see ikka laupäeval, vähemalt päeva esimeses pooles näitusi külastab, kõik magavad, aga ei, nii kui üks läheb, teine tuleb, enamasti kõmbib keegi mööda saali.

Sõjaväelasest noormees tuli oma punase tellisega tagasi, pani selle lauale ja teatas, et ikka väga väärt kogumik. Ning et võib-olla prooviks isegi kunsti õppima tulla. Kuigi suur osa tudengite töödest jäävad talle mõistmatuks.

Meel vajub kuhugi ära...



Jevgeni Zolotko "Leigus" (fotod: J.Z)

Friday, April 11, 2014

Tere!


Mina olen Kristina ja märtsi keskpaigast- aprilli algusest asusin tööle TKK Nooruse galeriisse galeristi 
ametikohale. Kuna igasuguse näitusetegevuse korraldamise ja muu asjaajamise kõrvalt on minu tööülesandeks teisipäevast laupäevani siin iga päev reaalselt kohal istuda ja ülespanekuid valvata, jääb aega ka iseendale, joonistamiseks- kirjutamiseks, internetis sobramiseks... Et oma päev sisukalt kujundada, tuli mõte võtta ette väike loominguline projekt, mille nimeks võiks olla "Galeristi tööpäev". Mõtlesin, et joonistaks iga päev ühe pildi. Rääkisin sellest ideest muuhulgas naljatades I. Grigorile ja tema vastas kohe vaimustusega, et ohh, tee blogi. Eriti seetõttu, et hetk tagasi olin talle jutustanud, missuguseid huvitavaid või naljakaid, täiesti erinevaid näitusekülastajaid siin käib; iga päev on siin ise nägu, ikka juhtub midagi, mis väärib kirjapanemist. Ja muide, mitte ainult külastajad ei vaatle taieseid, vaid ka nemad ise on juhtumisi minu lõbusa ja siiralt uudishimuliku pilgu all.
Niisiis, tagasivaatavalt kirjutan siia paar eredamat muljet oma esimestest päevadest siin kunstisaalis.11ndast 29. märtsini oli Nooruses avatud Tartu Kõrgema Kunstikooli seitsme osakonna erinevaid tegevusvaldkondi kajastav näitus "Essents". Tõesti hea ja mitmekülgne ülevaatlik näitus. Üldiselt vaatavad inimesed näitused suhteliselt kiiresti läbi, videode- animatsioonidega paljud ei hakkagi ennast vaevama, eriti eakamad kipuvad olema oma maitse-eelistustes pigem konservatiivsed.

22. märtsil külastas näitust paljude noorte poolt kiidetud kunstiajaloo õpetaja ja luuletaja Priidu Beier. Siis ma veel ametlikult tööl ei olnud asendasin mõned päevad eelmist galeristi. 
Kohe panin tähele midagi eriskummalist. Õieti mitte kohe, vaid siis, kui Beier juba kaks- kolm tundi siin oli olnud. Vahepeal kiikasin, et kas läks ära, aga ei. Mõni ongi nii põhjalik ja pühendunud kunstihuviline. Põhiliselt huvitus ta videost ja animatsioonist, mulle tundub, et need said kõik üksipulgi läbi vaadatud. Enne lahkumist ta jagas veel ukse juures vuristades ja samal ajal hajameelselt eemale vaadates kiidusõnu, millest ma midagi aru ei saanud ning kirjutas imepisikeselt külalisteraamatusse, kust ma samuti suurt välja lugeda ei osanud. Kuid see polnud kõik. Järgmisel päeval oli ta oma õpilastegrupiga tagasi ning pidas neile asjaliku loengu kunstist, antud näituse töödest ja TKK-s õppimise võimalustest.

Teistmoodi, vastandina Beierile ilmus eile galeriisse üks noor mustade silmadega, vististi hispaanlasest noormees (ta tuli kaasa oma tüdruksõbraga, kes suundus kohe eemale pilte vaatama), asutas end otse minu vastu tumbale istuma, vaatas mulle tõsise tülpinud ilmega otsa ja teatas inglise keeles: "I don´t like art." "Mis sulle siis meeldib?" küsisin. "Sports and things like that." Ta põhimõtteliselt ei tõstnud oma pilkugi seintele, vaid põrnitses kannatamatult oma kaaslast oodates mind ja põrandat. Jutujätkuks ta küsis veel, et kaua siin näitused tavaliselt üleval on. Vastasin, et oma kaks nädalat, aga igal aastal mai lõpus- juuni alguses pannakse üles tudengite lõputööde näitus, mis kestab oma poolteist kuud. Ok, ja kui ta varsti pärast seda tüdruku kannul end minema asutas, teatas ta: "I won´t be here in May"

Täna rohkem ei jaksa, on olnud pikk ja töine päev. Edasi toimetan homme.