Olen täna asendusgalerist Nooruse galeriis ja leidsin hetkel üleval olevast näitusest "Kuulsuste allee" minu maailma peegeldava kunstniku maalid. Tegemist on Mart Ranna maalidega, millede üldnimetajaks on "Puuinimene" ja ta seletab oma töid järgmiselt: "Läbi puu ja inimese ühendamise püüan edasi anda oma nägemust inimeseks olemisest".
Ja ma kirjutasin just mõned päevad tagasi sellise loo:
Tahaks kirjutada, et käisin Soome targa juures nõu küsimas, aga tegelikult oli see meie oma Eestimaa metsas elav reikimeister, kes soovitas, et kui ma metsa ja üldse puid nii väga armastan – isegi rohkem kui inimesi, isegi nii väga, et mul endal on raske inimene olla, igatsedes rohkem rahu ja puhast energiat kiirgav puu olla – et ma võtaksin siis inimesi kui puid ja metsa. Olin selle soovituse mõneks ajaks ära unustanud, igatsenud endiselt ainult metsa järele ja nutnud oma inimeseks olemise rasket saatust.
Aga kuidas võtta inimesi kui puid? Kuidas õppida usaldama ja armastama inimesi, neid keerulisi kahepalgelisi muutlikke olendeid, kelles on nii paljusid vastuolusid? Kuidas nad selles segaduses üldse ellu suudavad jääda?
Mingil kummalisel põhjusel ei ole ma saanud minna maale elama. Minu elukaaslased on linnaeluga väga seotud olnud. Üks neist on üks maailma juhtivaid innovatsiooni ja tehnoloogia arendajaid, teine juhib teadust ja korporatsioone ja muid inimasutusi, kolmas on aga tõeline meremees, kes kardab metsasid. Vahepeal olen ma üksi üritanud jõuga kuhugi maale minna, aga sealt jälle teisipidi tagasi pidanud tulema.
Kas ma ei saagi metsa elama, kuni õpin inimesi võtma kui puid ja metsa, kuni suudan neid armastada samasuguse siiruse ja aukartusega nagu puid?
Inimesed nagu puud... Inimestes on puule omaseid omadusi: ka inimesed sirguvad ja püüdlevad valguse poole. Nad on sitked ja elujõulised...
Aitäh kunstnikule, kes oma maalidega minu maailma puudutas.
Ja ma kirjutasin just mõned päevad tagasi sellise loo:
Tahaks kirjutada, et käisin Soome targa juures nõu küsimas, aga tegelikult oli see meie oma Eestimaa metsas elav reikimeister, kes soovitas, et kui ma metsa ja üldse puid nii väga armastan – isegi rohkem kui inimesi, isegi nii väga, et mul endal on raske inimene olla, igatsedes rohkem rahu ja puhast energiat kiirgav puu olla – et ma võtaksin siis inimesi kui puid ja metsa. Olin selle soovituse mõneks ajaks ära unustanud, igatsenud endiselt ainult metsa järele ja nutnud oma inimeseks olemise rasket saatust.
Aga kuidas võtta inimesi kui puid? Kuidas õppida usaldama ja armastama inimesi, neid keerulisi kahepalgelisi muutlikke olendeid, kelles on nii paljusid vastuolusid? Kuidas nad selles segaduses üldse ellu suudavad jääda?
Mingil kummalisel põhjusel ei ole ma saanud minna maale elama. Minu elukaaslased on linnaeluga väga seotud olnud. Üks neist on üks maailma juhtivaid innovatsiooni ja tehnoloogia arendajaid, teine juhib teadust ja korporatsioone ja muid inimasutusi, kolmas on aga tõeline meremees, kes kardab metsasid. Vahepeal olen ma üksi üritanud jõuga kuhugi maale minna, aga sealt jälle teisipidi tagasi pidanud tulema.
Kas ma ei saagi metsa elama, kuni õpin inimesi võtma kui puid ja metsa, kuni suudan neid armastada samasuguse siiruse ja aukartusega nagu puid?
Inimesed nagu puud... Inimestes on puule omaseid omadusi: ka inimesed sirguvad ja püüdlevad valguse poole. Nad on sitked ja elujõulised...
Aitäh kunstnikule, kes oma maalidega minu maailma puudutas.
