Täna on hall ja sombune laupäev. Õuest tungib ruumi möödakihutavate autode ühtlane lirtsuv müra. Prožektorid pinisevad täna eriti kurjalt. Pea on natuke uimane ja kõht tühi, ei jõudnud hommikul süüa. Unistan, et mu sõbranna ärkaks, mu sõnumit loeks ja midagi süüa tooks. Üks sõdurimundris noormees istub siin juba teist tundi, (näedsa, polnud see Beier midagi nii üliharuldane nähtus!) ilmselt mitte ainult kunstihuvist, küllap teeb aega parajaks, loeb hetkel TKK toimetiste sarja lõputööde 2010. aasta kogumikku, viitasin, et seal on ka minu installatsioon sees ja tema asus kohe uurima.

Inimesi käib, kogu aeg, ka laupäeval. Eile oli mu hea sõbra tai chi õpetaja ja massööri U. Lesta juubel, kust oli nii kahju normaalsel ajal lahkuda, mängiti jaapani flööti sakuhachit, mis on mu lemmikpill; tablade mängimise ja tutvustamise ajal pidin kahjuks lahkuma; koreograaf Maare etendas lõuna- india traditsioonilist tantsu, olin mõlemist vaimustustuses, kõigepealt kutsusin flöödimängija Rolandi oma vastilmuva luulekogu esitlusele taustaks, ent kui ilmus see graatsiline jalakõlinatega daam, toimus äratundmine, et ta esindab ju täpselt seda, millest on on mingis mõttes tulnud ka mu luulekogu pealkiri- "Nõtkel elevandisammul" (mis tuli ühest mu tekstist, mis algas: "Oh sa püha lehm, kes sa kõnnid nõtkel elevandisammul! Meile oleks see solvang, aga Indias on see suurim kompliment"), tormasin ka tema juurde, et kas ta oleks nõus mu esitlusel tantsima, mõlemad olid nõus. Nüüd ma ei teagi, mis saab. Või kuidas seda teha. Ja pelgan üleüldse üritusi, kus ise esinema pean.
Peale Lesta juubeli oli eile ka Sõpruse Puiestee kontsert Genklubis, ka sellest pidin loobuma, sest laupäevane töökohustus tahab harjumist ja ma poleks suutnud õigel ajal ärgata. Võiks ju arvata, et kes see ikka laupäeval, vähemalt päeva esimeses pooles näitusi külastab, kõik magavad, aga ei, nii kui üks läheb, teine tuleb, enamasti kõmbib keegi mööda saali.

Sõjaväelasest noormees tuli oma punase tellisega tagasi, pani selle lauale ja teatas, et ikka väga väärt kogumik. Ning et võib-olla prooviks isegi kunsti õppima tulla. Kuigi suur osa tudengite töödest jäävad talle mõistmatuks.

Meel vajub kuhugi ära...

Jevgeni Zolotko "Leigus" (fotod: J.Z)