Nooruse galeriis on viimaseid päevi avatud joonistuste näitus, mis hõlmab endas nii tudengite ja vilistlaste koolitöid kui õppejõudude käeharjutusi. Klassikalised (et mitte öelda päris- akadeemilised) joonistused kipskätest- jalgadest, figuurid aktimodellide järgi, vabamas vormis fantaasiapildid, abstraheeritud figuuridega kompositsioonid.
Eile aga teatas üks vana tädi läbi vastikuse ja imestuse, et kuidas saab ja võib nii olla, et modellideks tulevad inimesed, kes on paksud, vanad või muidu koledad. Olevat lausa jälk on neid joonistustelt vaadata. Ta ei mõistnud, mispärast niisuguseid modellideks võetakse (kas kool otsib modellid või tullakse ise endid pakkuma?) ning kuidas nad üldse julgevad, see tähendab, söandavad oma alasti lodevat ihu eksponeerida.
Näikse, et mõni inimene elab ikka veel oma esteetilise ideaali järgi klassitsismis, kus kõik, mida võis üldse kujutada, oli rangelt reglementeeritud, kehad kaunid ja heas vormis, poosid kindlad, näod mitte üleliia emotsionaalsed, kõik antiigi-eeskuju järgi. Aga kui inimene pole kuulnud ei kunstiajaloost ega ilmselt üldse millestki, siis ei jää muud üle kui lihtsalt ebalevalt kaasa noogutada ja imestada nähtuse üle.
Mul pole kunagi tulnud pähe isegi mõttehelki, et mõni pilt või akt võiks olla kole, kuna modell on paks või vana. Ei oska niimoodi vaadata. Mida lopsakamad või iseloomulikumad vormid, mida kortsulisem nägu, seda huvitavam ja keerukam on kunstnikul modelli paberile jäädvustada.
Maailm on ikka seinast seina. Kunstikoolides vaieldakse praegu selle üle, kas ja kui palju neil päevil üldse enam joonistamistunde vaja on, (näiteks fototudengid saavad joonistamist minimaalselt), mõni tark aga tuleb ja teatab, et kujutada tohiks ainult klantsajakirjadelt nähtut. Sest näiteks sotsialistlikus realismis ja ilmselt ka reaalsuses olid kõik inimesed ilusad ja head. Aga noh, eks käis Svetlana Ivnitskajagi Europarlamendi valimistel ära ja nõnda edasi...
