Mattil oli täna hea päev. Ajasime pikalt juttu, ta sai mitmeid uusi ideid, asju (mu luulekogu, veel üks raamat, Müürileht) ning Mari Nõmmela ja Remo Savisaare telefoninumbri. Kummaltki kavatseb töö soetada.

Aga ka Jaan Lüsi istus täna siin ja pajatas järjekordselt, kuidas ta kunagi pommipanija oli, st kaevanduses lõhkaja. Tema filosoofiline repetuaar on iga kord üks ja sama. Mul on tema konksuga küsimuste vastused juba ammu selged, nii et mul oli tunne, et ma istusin ise pommi otsas siin hetk tagasi ega jaksanud ära oodata, millal ta minema läheb.