Galerii on suvepuhkuselt tagasi. Peale Mari Nõmmela kureeritud 69. aastal Tartu Kunstikooli lõpetanud veteranide retrospektiivnäituse "Meie lugu" on siin metsik palavus. Sees lämbemgi kui väljas, ventilaatoritest pole abi. Mõte ei liigu ja midagi ei jaksa teha, lohutab ainult teadmine, et õhtuti saab ujumas käia. Istusin mõnda aega Paul Saare kuninglikus pakkudest toolis ja lugesin "Kuningaonni kuningat", mis ometi nii poeetiline ja kaugeisse laantesse äravedav on, aga ei, 4-5 lehte ja mõte kukub ära. Kuumus ja raskus.
Täna lendas üks tuvi sisse, muidugi kohe nokaga vastu akent, ehmatusest sittus aknalauale ja siis peksles edasi. Inimesed tulid väljast vaatama. Leidsin tagantruumist ühe ülejäänud riba katteriidest, millega maikuus pinkide polstreid kinni klammerdasime. Sain ta kenasti rõiva sisse ja viisin õue. Lind lendas minema.
Teel koju hakkas mu laps Rüütli tänava jäätiselettide juures jäätist nõudma. Peatasin ratta, hea küll, tahtsin kontrollida, kas mul selleks üldse sularaha on. Polnud. Kohe hõikas mind üks silma järgi 80-aastane härra:"Näe, osta lapsele jäätist!" Läksin ligi, mees istus lauas, samuti vahvlijäätis käes, vuntsid koorega paksult koos. Ja naeratas sõbralikult. Võtsin 2 eurose mündi vastu ja ostsin lapsele ning endale kummalegi jäätise. Vanamees kustus enda juurde istuma. Ajasime juttu. Või õigemini- tema rääkis. Sest ühtegi minu küsimust ta ei paistnud kuulvat, kuigi püüdsin üsna valju häält teha. Ta jutustas, et on siin linnas sündinud ja üles kasvanud, Rüütli tänaval elanud ning aastaid seda tänavat pühkinud. Siis näitas ta bussipiletit, et hakkab peagi Otepääle sõitma, sest elab seal. Ning oktoobris plaanib lennata Austraaliasse, kus elavad tema tütar ja õed. Naine on ammu surnud. Onu laotas ette oma Austraalia lennupiletid ning perefotod ühest ümbrikust, kus kõik inimesed mulle üksipulgi ära seletas. Vaatasin teda, tal olid härdad silmad, aga kergelt riukalik naeratus ning värisevad käed. Käevarred olid vanu lõikumisarme paksult täis. Ehmusin veidi, seni teadsin ainult, et noored 17- aastased tüdrukud (mina kaasa arvatud) suures armu- ja maailmavalus teevad niisuguseid tempe, aga näed, mehed ka. Kui minema hakkasime, teatas ta mulle väga veenval ja lustlikul toonil, et me näeme veel, kindlasti näeme veel. Korraks peatas ta mind veel, "oota, kas sul on pluus tagurpidi seljas?", vastasin, et, ei, see ongi selline moodne päältpoolt- traageldus.
Vanadel ja väga vanadel meestel minuga ikka mingi semm on. Üks reibas ja natuke ummamuudu tüüp J. J. käib mul tihti galeriis, alati on ülimas vaimustuses ning alati on tal mulle midagi kinkida ja seletada. Ükskord tõi ta kimbu pajuoksi, siis vedas luuleraamatuid, mida kindlasti lugema pidin ning arvamust avaldama, siis ühe Wiiralti graafiliste lehtede vihiku, kahel korral on ta palunud mul ühte ja sama J. Tätte mõtisklust lugeda. Viimane kord tassis ta galeriisse värvilise kirsside pildi, mis kenasti raami vahele pistetud, ja seletas juurde: "Näe, see on kirsisort Kristiina! Nagu sinagi! Noh, mitte küll ühe i-ga, aga see pole tähtis! Minu isa aretas selle," ning tõstis näpu "oota!"
J. jooksis välja ja minuti pärast oli ta tagasi, tõi mulle kõrvalt Uuskasutuskeskusest sordiaretusraamatu või millegi säärase, lõi selle keskelt lahti ja seal see oligi- täpselt seesama pilt kirssidest, mis minu käes pildiraamiski, all tekst kirss "Kristiina".
Õieti ei osanud ma seda kirsipilti tükk aega kuskile paigutada. Paari päeva eest vaatasin, et hea küll, kööki, peegli kõrvale ühe puuliistu peale käib küll. Neid asju muudkui koguneb ja mure ning naljaga pooleks mõtlen, et peaks näituse tegema galeristile kingitud asjadest. Ilusad pimeda poisi J. D. kingitud Rumeenia viinatopsid ootavad samuti hetke, mil sinna põhjust midagi valada on. Ahjaa. Lubasin sellele pimedale poisile ükskord näitusetöid näidata. Näidata, just, ümberjutustuse- lahtimõtestamise teel.
Täna lendas üks tuvi sisse, muidugi kohe nokaga vastu akent, ehmatusest sittus aknalauale ja siis peksles edasi. Inimesed tulid väljast vaatama. Leidsin tagantruumist ühe ülejäänud riba katteriidest, millega maikuus pinkide polstreid kinni klammerdasime. Sain ta kenasti rõiva sisse ja viisin õue. Lind lendas minema.
Teel koju hakkas mu laps Rüütli tänava jäätiselettide juures jäätist nõudma. Peatasin ratta, hea küll, tahtsin kontrollida, kas mul selleks üldse sularaha on. Polnud. Kohe hõikas mind üks silma järgi 80-aastane härra:"Näe, osta lapsele jäätist!" Läksin ligi, mees istus lauas, samuti vahvlijäätis käes, vuntsid koorega paksult koos. Ja naeratas sõbralikult. Võtsin 2 eurose mündi vastu ja ostsin lapsele ning endale kummalegi jäätise. Vanamees kustus enda juurde istuma. Ajasime juttu. Või õigemini- tema rääkis. Sest ühtegi minu küsimust ta ei paistnud kuulvat, kuigi püüdsin üsna valju häält teha. Ta jutustas, et on siin linnas sündinud ja üles kasvanud, Rüütli tänaval elanud ning aastaid seda tänavat pühkinud. Siis näitas ta bussipiletit, et hakkab peagi Otepääle sõitma, sest elab seal. Ning oktoobris plaanib lennata Austraaliasse, kus elavad tema tütar ja õed. Naine on ammu surnud. Onu laotas ette oma Austraalia lennupiletid ning perefotod ühest ümbrikust, kus kõik inimesed mulle üksipulgi ära seletas. Vaatasin teda, tal olid härdad silmad, aga kergelt riukalik naeratus ning värisevad käed. Käevarred olid vanu lõikumisarme paksult täis. Ehmusin veidi, seni teadsin ainult, et noored 17- aastased tüdrukud (mina kaasa arvatud) suures armu- ja maailmavalus teevad niisuguseid tempe, aga näed, mehed ka. Kui minema hakkasime, teatas ta mulle väga veenval ja lustlikul toonil, et me näeme veel, kindlasti näeme veel. Korraks peatas ta mind veel, "oota, kas sul on pluus tagurpidi seljas?", vastasin, et, ei, see ongi selline moodne päältpoolt- traageldus.
Vanadel ja väga vanadel meestel minuga ikka mingi semm on. Üks reibas ja natuke ummamuudu tüüp J. J. käib mul tihti galeriis, alati on ülimas vaimustuses ning alati on tal mulle midagi kinkida ja seletada. Ükskord tõi ta kimbu pajuoksi, siis vedas luuleraamatuid, mida kindlasti lugema pidin ning arvamust avaldama, siis ühe Wiiralti graafiliste lehtede vihiku, kahel korral on ta palunud mul ühte ja sama J. Tätte mõtisklust lugeda. Viimane kord tassis ta galeriisse värvilise kirsside pildi, mis kenasti raami vahele pistetud, ja seletas juurde: "Näe, see on kirsisort Kristiina! Nagu sinagi! Noh, mitte küll ühe i-ga, aga see pole tähtis! Minu isa aretas selle," ning tõstis näpu "oota!"
J. jooksis välja ja minuti pärast oli ta tagasi, tõi mulle kõrvalt Uuskasutuskeskusest sordiaretusraamatu või millegi säärase, lõi selle keskelt lahti ja seal see oligi- täpselt seesama pilt kirssidest, mis minu käes pildiraamiski, all tekst kirss "Kristiina".
Õieti ei osanud ma seda kirsipilti tükk aega kuskile paigutada. Paari päeva eest vaatasin, et hea küll, kööki, peegli kõrvale ühe puuliistu peale käib küll. Neid asju muudkui koguneb ja mure ning naljaga pooleks mõtlen, et peaks näituse tegema galeristile kingitud asjadest. Ilusad pimeda poisi J. D. kingitud Rumeenia viinatopsid ootavad samuti hetke, mil sinna põhjust midagi valada on. Ahjaa. Lubasin sellele pimedale poisile ükskord näitusetöid näidata. Näidata, just, ümberjutustuse- lahtimõtestamise teel.
No comments:
Post a Comment