Allveefotograafiast ja uusvaimsusest

Kirjutasin näitusearvustuse, mis ilmus Tartu Postimehes 10.12.2014. Siin kärpimata tekst. 

Allveefotograafiast ja uusvaimsusest

Tänu Kõrgema Kunstikooli fotoosakonna hullumeelse professori imagoga juhataja ja kunstiteoreetiku Peeter Linnapi lummavale sümbioosile sukeldumisharrastusest ja kirest fotograafia vastu on TKK täna üks väheseid kõrgkoole, kus allveefotograafia kuulub uuenduslikku õppekavasse. Maailmas tuntud USA fotograaf Alex Kirkbride käis Linnapi kutsel andmas koolis allveefotograafia kursust ja juunis kaitses Sigrid Kuusk oma diplomitöö just selles žanris. Nüüd ongi Nooruses avatud allveefotode ja aeropiltide näitus "Y- dimensioon", kus kõrvuti esinevad nii tudengid kui selle ala tõsised tegijad.

Kuigi näituse peakiri "Y- dimensioon" tähistab ning autorite töid ühendab formaalne idee- y- mõõde ehk vertikaalsel joonel maapinnast alla või ülespoole liikumine, tegi füüsikaprofessor Jaak Kikas oma Facebooki lehel sõbraliku märkuse, et tema oleks näitust pigem "Z- dimensiooniks" kutsunud (vertikaaltelg kolmemõõtmelises ristkoordinaadistikus).

Olgu ta siis y- või z- dimensioon, see on tõesti kokkuleppe küsimus, aga lummav on see näitus igatahes. Õieti ongi Nooruse galerii muidu suur ja valguseküllane saal moondunud hämaraks akvaariumiks, mille põhjas võib uimase teo kombel vedeledes hulpida mööda Rummu karjääri tontlikku vanglahoonet, kus tudengitega sukeldumas käidigi, uudistada viirastuslikke mustreid aerofotodelt, kauneid veehaldjaid ning Ülar Tiku allveeportreid, mis lisavad muidu tõsimaagilisele näitusele koomilise momendi.

Boonusena on eksponeeritud allveearheoloog Vello Mässi raamatud ning Linnapi poja, 12- aastase Theodor Peeteri arheoloogilised leiud nn looduskaitseprojektist „Asjad veest“, mis pärinevad Pirita jõest.

Näitusega seoses meenus mulle võrdlus hoopis teisest vallast. Mitte et ma suur astroloogiahuviline oleks, aga palju aastaid tagasi seletas üks noormees tähtsa näoga, et, veemärgi- skorpionid on need, kes kompavad järve põhju mööda, õhumärgi- amburid aga püüdlevad kõrgustesse ning seetõttu erinevad nad teineteisest. Praegu, selle näituse sees olles- sic!- sees, ning paralleelselt allveekunsti ning lennukilt pildistatud merepõhjadena mõjuvaid metsi ja maastike vaadeldes näen, et mainitud võrdlusel pole kandepinda, tasand on sisuliselt sama.  Nii taevas kui veepõhjas on tegemist samasuguse uneleva lennuga maapinnast mõnevõrra astraalsemale visuaalelamusele ja tunnetustasandile. Müstilisust lisab näitusele Alvin Raadi pala „Aero“ mille „sfääride muusika“ kõlab ühtaegu veealuse mulinana, ning fakt, et ühtegi reaalset pilti seinale riputatud ei ole, ainult helendavad projektsioonid seintel.

Taju- ning minapildi- moonetega tegeleb ka galerii keldrikorrusele riputatud fototudengite ja vilistlaste näitus „Illusioon“. New Age´i uus laine on haaranud paljusid noori ja jõudnud ka fotokunsti. See võiks olla neid noori kunstnikke ühendav joon ja niisugune „positiivsuse programm“ kunstis on igati sümpaatne ja tervitatav. „Ugri-mugri salapära“, huvi meditatsiooni, jooga ja šamanismi vastu- see kõik lööb erksalt välja eriti Ruudu Rahumaru töödes. Peeter Lauritsa mõjud on tuntavad siin ja seal. Omamütoloogiatega tegeleb ka Marge Nelk, tema fotomanipulatsioonides lokkab lisaks ägedat steampunki ja teos „Kadunud maailmad II“ näib hommage´i na A. Amenábari õudusdraamale „Teised“ Nicole Kidmaniga peaosas.

Populaarne võte on bilateraalse sümmeetria kasutamine. Kleepides foto iseenda peegelpildiga kokku, tekib keskmesse hingestatud haraline olend või midagi veelgi hämmastavamat. Seda on allveefoto näitusel kasutanud Maari Soekov.

„Y- dimensioon“ ja „Illusioon“ moodustavad terviku, eeskätt läbi üldise atmosfääri, mis mõjubki meditatiivselt. Väga tubli töö fotoosakonna poolt, soovitan seda kindlasti kogeda.

Kristina Viin

26.11.2014

Puuinimene

Olin vahepeal haige ja Jaanika Kolk asendas mind mõne päeva galeriis. Tema nõusolekul kopeerin siia Jaanika postituse Facebookist.

Jaanika Kolk

September 4

Olen täna asendusgalerist Nooruse galeriis ja leidsin hetkel üleval olevast näitusest "Kuulsuste allee" minu maailma peegeldava kunstniku maalid. Tegemist on Mart Ranna maalidega, millede üldnimetajaks on "Puuinimene" ja ta seletab oma töid järgmiselt: "Läbi puu ja inimese ühendamise püüan edasi anda oma nägemust inimeseks olemisest".

Ja ma kirjutasin just mõned päevad tagasi sellise loo:

Tahaks kirjutada, et käisin Soome targa juures nõu küsimas, aga tegelikult oli see meie oma Eestimaa metsas elav reikimeister, kes soovitas, et kui ma metsa ja üldse puid nii väga armastan – isegi rohkem kui inimesi, isegi nii väga, et mul endal on raske inimene olla, igatsedes rohkem rahu ja puhast energiat kiirgav puu olla – et ma võtaksin siis inimesi kui puid ja metsa. Olin selle soovituse mõneks ajaks ära unustanud, igatsenud endiselt ainult metsa järele ja nutnud oma inimeseks olemise rasket saatust.

Aga kuidas võtta inimesi kui puid? Kuidas õppida usaldama ja armastama inimesi, neid keerulisi kahepalgelisi muutlikke olendeid, kelles on nii paljusid vastuolusid? Kuidas nad selles segaduses üldse ellu suudavad jääda?

Mingil kummalisel põhjusel ei ole ma saanud minna maale elama. Minu elukaaslased on linnaeluga väga seotud olnud. Üks neist on üks maailma juhtivaid innovatsiooni ja tehnoloogia arendajaid, teine juhib teadust ja korporatsioone ja muid inimasutusi, kolmas on aga tõeline meremees, kes kardab metsasid. Vahepeal olen ma üksi üritanud jõuga kuhugi maale minna, aga sealt jälle teisipidi tagasi pidanud tulema.

Kas ma ei saagi metsa elama, kuni õpin inimesi võtma kui puid ja metsa, kuni suudan neid armastada samasuguse siiruse ja aukartusega nagu puid?

Inimesed nagu puud... Inimestes on puule omaseid omadusi: ka inimesed sirguvad ja püüdlevad valguse poole. Nad on sitked ja elujõulised...

Aitäh kunstnikule, kes oma maalidega minu maailma puudutas.

Tartu Kunstikooli 1984. a vilistlaste näitus „Kuulsuste allee" ja Nadežda Tšernobai isikunäitus „Altarid. Vol. 2"

Tartu Kunstikooli 1984. a vilistlaste näitus „Kuulsuste allee"
Nadežda Tšernobai isikunäitus „Altarid. Vol. 2"
29.08-13.09
Galeriis Noorus

Reedel, 29. augustil avatakse Tartu Kõrgema Kunstikooli galeriis Noorus kaks uut näitust. Galerii suures saalis avatava näitusega „Kuulsuste allee" tähistavad kunstnikud 30 aasta möödumist Tartu Kunstikooli lõpetamisest. 1984. aastal lõpetanute ühisnäitust kureerivad Jaanus Eensalu ja Epp Margna.
Galerii keldris on võimalik näha Nadežda Tšernobai isikunäitust „Altarid. Vol. 2". Nadežda Tšernobai ütleb näitust tutvustades lihtsalt, et kunst räägib iseenda eest.

KUULSUSTE ALLEE / WALK OF FAME
30 aastat tagasi lõpetas Tartu Kunstikooli üks omapärane kunstnike kooslus, KUULSAD ALLEEL, kes on tänaseni püsinud kunstimaastikul ning rikastanud kunstikultuuri.
Nimi „KUULSAD ALLEEL“ ei jäta just palju ruumi nõrgale enesehinnangule või vähesele ambitsioonikusele. Värskete lõpetajate „sünnipärase eelisõigusega“ omasid kõik neist lennukaid visioone oma tulevikust tunnustatud kunstnikena.
Kas ja kui palju on 30 aastaga arusaamad ja hinnangud muutunud? Kuidas on kiiresti teisenevas reaalsuses vastu pidanud ideaalid, pühendumus, loomevärskus? Kuivõrd on ümber kujunenud loome vormilised võimalused ja kuivõrd on toonased lõpetajad sellega haakunud või uute tehniliste võimalustega kaasa läinud? Kuidas on leitud oma koht, oma tee? Kas tõelised kunstnikud peavad elama külmas ja näljas? Kas me sellist tulevikku ootasimegi? Kas me oleme kuulsad?
Küsimuste jada, mis selle näituse kontseptsiooni selgroo moodustavad, võib pikemalt jätkata. Näitusega püütakse neile küsimustele ka vastata.
Ekspositsioon kujutab endast nii loomingut kui elu põimivat kollaaži, pilti, kuhu on pikitud muutunud arusaamu, kunstnikuks olemise erinevaid tahke ja suures annuses koostegemise soojust.
Näitus toob kokku enam kui kolmekümne autori teosed erinevatest valdkondadest (graafika, maal, skulptuur, keraamika, tekstiil, metall, nahk, puit, disain, mood, film jne).
Paljud näitusel osalejad on seotud Tartu Kõrgema Kunstikooliga – meistrina, õppejõuna, osakonnajuhatajana, lõputöö juhendajana, lõputööde komisjoni liikmena, õppivate tudengite emade, isadena jne.

Vaatamisrõõmu jagub kõigile!

Mardika laul

Pühapäeval, 10. augustil toimus Nooruse keldris Mart Alaru ilukirjanduslike tekstide- juttude avalik esmaettekanne. Aleksander Sprohgis tegi lummavaid visuaale ja sekka sulandus kauneid palu.

Istuda pimeduse eetris. Hingata abstraktsioonide udu. Rüübata tekstide teed.

Et seda kõike teha, toimub ühel päeval Nooruse galeriis näitus, kus tekstid sisenevad su ajju, ilma et neid isegi vaatama peaks. Umbes nagu lähed kinno, aga filmi asemel saad hoopis raamatu, mis ilmub häälena pimedusest. Nõnda kanduvad ette mõned tekstid - koos muusikalise taustaga - et viia sind rändama su enda tähelepanu auru jõul.

Avastada end muutumas läbipaistvaks; kahtlemas oma olemasolus, et seda vaid tõestada. Olla ärkvel vaid selleks, et saada materjali unenägude jaoks.

Tekstid - Mart Alaru, Visuaalid - Aleksander Sprohgis

Mardi mõtisklused olid lummavad, nagu ka Aleksandri visuaalid. Üritus oli näitleja ja sõbra Peeter Piiri abiga hästi ette valmistatud, publikut oli palju.

Janis Alveri fotod. 

Mart Alaru esitamas oma tekste

Noor kirjanik istumas Paul Saare pahuga toolis. Või troonis?

Lõputants https://www.youtube.com/watch?v=IyCRJmerW1Q

Mattil oli täna hea päev. Ajasime pikalt juttu, ta sai mitmeid uusi ideid, asju (mu luulekogu, veel üks raamat, Müürileht) ning Mari Nõmmela ja Remo Savisaare telefoninumbri. Kummaltki kavatseb töö soetada.

Aga ka Jaan Lüsi istus täna siin ja pajatas järjekordselt, kuidas ta kunagi pommipanija oli, st kaevanduses lõhkaja. Tema filosoofiline repetuaar on iga kord üks ja sama. Mul on tema konksuga küsimuste vastused juba ammu selged, nii et mul oli tunne, et ma istusin ise pommi otsas siin hetk tagasi ega jaksanud ära oodata, millal ta minema läheb. 

Palavus, kirsid, jäätis

Galerii on suvepuhkuselt tagasi. Peale Mari Nõmmela kureeritud 69. aastal Tartu Kunstikooli lõpetanud veteranide retrospektiivnäituse "Meie lugu" on siin metsik palavus. Sees lämbemgi kui väljas, ventilaatoritest pole abi. Mõte ei liigu ja midagi ei jaksa teha, lohutab ainult teadmine, et õhtuti saab ujumas käia. Istusin mõnda aega Paul Saare kuninglikus pakkudest toolis ja lugesin "Kuningaonni kuningat", mis ometi nii poeetiline ja kaugeisse laantesse äravedav on, aga ei, 4-5 lehte ja mõte kukub ära. Kuumus ja raskus.

Täna lendas üks tuvi sisse, muidugi kohe nokaga vastu akent, ehmatusest sittus aknalauale ja siis peksles edasi. Inimesed tulid väljast vaatama. Leidsin tagantruumist ühe ülejäänud riba katteriidest, millega maikuus pinkide polstreid kinni klammerdasime. Sain ta kenasti rõiva sisse ja viisin õue. Lind lendas minema.

Teel koju hakkas mu laps Rüütli tänava jäätiselettide juures jäätist nõudma. Peatasin ratta, hea küll, tahtsin kontrollida, kas mul selleks üldse sularaha on. Polnud. Kohe hõikas mind üks silma järgi 80-aastane härra:"Näe, osta lapsele jäätist!" Läksin ligi, mees istus lauas, samuti vahvlijäätis käes, vuntsid koorega paksult koos. Ja naeratas sõbralikult. Võtsin 2 eurose mündi vastu ja ostsin lapsele ning endale kummalegi jäätise. Vanamees kustus enda juurde istuma. Ajasime juttu. Või õigemini- tema rääkis. Sest ühtegi minu küsimust ta ei paistnud kuulvat, kuigi püüdsin üsna valju häält teha. Ta jutustas, et on siin linnas sündinud ja üles kasvanud, Rüütli tänaval elanud ning aastaid seda tänavat pühkinud. Siis näitas ta bussipiletit, et hakkab peagi Otepääle sõitma, sest elab seal. Ning oktoobris plaanib lennata Austraaliasse, kus elavad tema tütar ja õed. Naine on ammu surnud. Onu laotas ette oma Austraalia lennupiletid ning perefotod ühest ümbrikust, kus kõik inimesed mulle üksipulgi ära seletas. Vaatasin teda, tal olid härdad silmad, aga kergelt riukalik naeratus ning värisevad käed. Käevarred olid vanu lõikumisarme paksult täis. Ehmusin veidi, seni teadsin ainult, et noored 17- aastased tüdrukud (mina kaasa arvatud) suures armu- ja maailmavalus teevad niisuguseid tempe, aga näed, mehed ka. Kui minema hakkasime, teatas ta mulle väga veenval ja lustlikul toonil, et me näeme veel, kindlasti näeme veel. Korraks peatas ta mind veel, "oota, kas sul on pluus tagurpidi seljas?", vastasin, et, ei, see ongi selline moodne päältpoolt- traageldus.

Vanadel ja väga vanadel meestel minuga ikka mingi semm on. Üks reibas ja natuke ummamuudu tüüp J. J.  käib mul tihti galeriis, alati on ülimas vaimustuses ning alati on tal mulle midagi kinkida ja seletada. Ükskord tõi ta kimbu pajuoksi, siis vedas luuleraamatuid, mida kindlasti lugema pidin ning arvamust avaldama, siis ühe Wiiralti graafiliste lehtede vihiku, kahel korral on ta palunud mul ühte ja sama J. Tätte mõtisklust lugeda.  Viimane kord tassis ta galeriisse värvilise kirsside pildi, mis kenasti raami vahele pistetud, ja seletas juurde: "Näe, see on kirsisort Kristiina! Nagu sinagi! Noh, mitte küll ühe i-ga, aga see pole tähtis! Minu isa aretas selle," ning tõstis näpu "oota!"
J. jooksis välja ja minuti pärast oli ta tagasi, tõi mulle kõrvalt Uuskasutuskeskusest sordiaretusraamatu või millegi säärase, lõi selle keskelt lahti ja seal see oligi- täpselt seesama pilt kirssidest, mis minu käes pildiraamiski, all tekst kirss "Kristiina".

Õieti ei osanud ma seda kirsipilti tükk aega kuskile paigutada. Paari päeva eest vaatasin, et hea küll, kööki, peegli kõrvale ühe puuliistu peale käib küll. Neid asju muudkui koguneb ja mure ning naljaga pooleks mõtlen, et peaks näituse tegema galeristile kingitud asjadest. Ilusad pimeda poisi J. D. kingitud Rumeenia viinatopsid ootavad samuti hetke, mil sinna põhjust midagi valada on. Ahjaa. Lubasin sellele pimedale poisile ükskord näitusetöid näidata. Näidata, just, ümberjutustuse- lahtimõtestamise teel.

Helgus-heldus

Asjatasin täna arvutis, õppisin, kuidas Webdesktopis orienteeruda ja TKK galerii lehele pilte, pressiteateid ja muud säärast lisada, joonistasin, mõtlesin headuse peale.
Ükskord rääkis ema mulle, et peaksin rohkem isetuid tegusid tegema, et elus paremini läheks. Lihtsalt niisama inimesi aitama. Ta ütles, et ma püüan küll olla hea, aga alati mängib ego selles oma rolli. Tehes asju, tahtvat ma tema sõnutsi ikka midagi vastu saada, tunnustust, au, kuulsust, rahulolu enesega - mida iganes. Kuigi ma seda enesele ehk ei tunnista või teadvusta.

Kuninglik heldus on see, kui antakse niisama, siiralt, südamest, kui antakse rohkem kui endal vaja on, kui antakse ära kahetsuseta see, mida endalgi tarvis on. Sellest räägivad vist kõik õpetused. Karmaringluses tuleb tagasi samaväärne, mis ise teinud oled. Kasvab see, mida toidad. Kuna suhted aja jooksul muutuvad, tasub iga inimest kohelda kalli sõbrana, nii rääkis Buddha. "Teistele hea tegemine on väga egoistlik tegevus," muheles hiljuti mu sõber Rait. Temal pole kunagi probleeme kellegi abistamisega. Imetlen inimesi, kes jätavad omad tegemised ja lihtsalt abistavad teisi, ilma virila varjundita näol.

Lõputööde näitusel käis üks kaunis naine jalutu ratastoolis mehega. Kaunis mitte ainult seetõttu, et ta oli füüsiliselt kaunis naine, ta kiirgas. Kiirgas erilist puhtust ja helgust, soojust. Ka mehe nägu kiirgas, suu naeris, silmad särasid. Tõtt-öelda ma pole ammu nii heas tujus inimesi näinud. Võib-olla olid nad armunud. Nende suhtlusviis oli täis itsitamist, flirti, püüdu vaimukusele, austust. Võib-olla olid nad lihtsalt head sõbrad.
Millegipärast ei saanud ma öelda naisele, et keldrikorrusel on ka väga head tööd, Maria Evestuse pentaptühhon, Marge Nelgi pseudoteadlased, mütobioloogia, Heiki Arge ruum, ja veel häid lõputöid. Ma ei saanud ju sekkuda, kuigi ehk oleks võinud- tõsta ratastoolis mees kahe naise vahel trepist alla keldrisse ja seejärel üles tagasi. See tundus tobe. No kuidas. Mismoodi. Kuidas saada ratastoolis mees Nooruse galerii keldrisse?

Oleksin võinud vähemalt juttugi teha sellest alumise korruse näitusest. Ma ei tea, miks ma ei teinud. Sildid viitavad isegi, et all on ka. Ma ei tihanud, ei osanud. Ei julgenud. Ei julgenud sekkuda nende heasse olemisse teineteise ja näitusega. Kui nad naeratades väljusid, tundus, et nad jäid suure saali näitusega niigi rahule.
Oskasid jääda.

Maria Evestus "Ühendatud paneelidel segatehnikas pentaptühhon"